Inocybe erubescens
Punakas narmasnutt kasvab Eestis sageli üksikult või väikeste rühmadena parkides, aedades ja lehtmetsades, eelistades lubjarikkamat pinnast. Punakat narmanutti kohtab väga sageli juunis ja juulis, siis kohati lausa massiliselt.
Punakas narmasnutt sisaldab närvisüsteemi mõjutavat mürkainet muskariini, mis võib põhjustada eluohtliku mürgistuse. Tema söömisel ilmnevad lühikese peiteaja (15–30 minuti või kuni kahe tunni) järel iiveldus, kõhuvalu ja -lahtisus ning oksendamine. Lisaks tekivad rohke sülje-, pisarate- ja higivool, nägemishäired, pulsi ja vererõhu langus, šokk, hingamishäired, lämbumise tunne, millele võib järgneda surm. Mürgistuse korral on vajalik kohene arstiabi, kuna muskariinile on õnneks olemas vastumürk.
Noored punaka narmasnuti viljakehad on üleni valged kuni kahvatukollased, mis katsumisel, lõikamisel ja ka vananemisel muutuvad laiguti punaseks. Vanad seened on üleni pruunikaspunased. Kübar on alguses kellukjas, hiljem kumer, kuid keskel alati kühmuga. Kübara pind on peenelt triibuline, serv tihti lõhestunud. Vana seene eoslehekesed on pruunid.
Oluline on eristada mürgist punakat narmasnutti söödavast kevad-võluheinikust. Uuri hoolega seente tunnuseid ja kahtluse korral pöördu spetsialisti poole!