Kas oled kunagi tundnud, kuidas metsas jalutades pinged hajuvad ja meel rahuneb? Pole ime, sest meie side loodusega ulatub sügavale ajalukku. Loodus, kus meie esivanemad ellu jäid ja õitsesid, on jäänud alateadlikuks turvapaigaks, mis vähendab stressi ja pakub vaimset tasakaalu. Pole oluline, kas eelistad päikeselist mereäärt või sügavat metsa, mitmekesine ja elurikas keskkond on just see, mis aitab ajul lõdvestuda, toob rahu südamesse ja paneb meid tundma osana millestki suuremast.
Miks üldse on loodus miski, mis meid nii paljude hädade korral näib aitavat? Elina Kivinukk, psühholoog ja peaasi.ee koolitaja, ütleb, et üheks võimalikuks lähenemiseks on stressi vähendamise teooria, mida kirjeldas koos kaaslastega oma 1991. aasta uuringus Chalmersi tehnoloogiaülikooli professor, doktor Roger S. Urlich. Selle teooria kohaselt kutsuvad kokkupuuted looduskeskkondadega, mis olid evolutsiooniliselt heaolule ja ellujäämisele kasulikud, automaatselt esile mitmesuguseid stressi vähendavaid reaktsioone. «Tundub, justkui oleks side loodusega põlvkondade kaupa meisse istutatud ning see pakub turvatunnet,» ütleb Kivinukk. «Seejuures on vajalik eeldus, et loodusest mõeldakse kui ohutust keskkonnast.» On selge, et kui inimene tajub looduses ohte – näiteks kardab metsa või puuke või linde –, siis stressi leevendamisest me sel puhul rääkida ei saa.
Eesti Loodusmuuseumi õnnevolinik, doktor Karin Truuver kinnitab: «Paljud teadusuuringud on näidanud, et mürarikas, tehislik ja reostunud õhuga elukeskkond mõjub halvasti nii meie füüsilisele kui vaimsele tervisele. Looduslik keskkond mõjub aga inimese närvisüsteemile rahustavalt ja on paljudele meist potentsiaalse kodukohana alateadlikult meeldivam kui peamiselt kivist ja klaasist ümbrus.»
Doktor Truuver, kes on ka loodusmuuseumi geoloog, lisab, et katmata muld kogub taimede kaudu endasse tohutul hulgal süsihappegaasi ja on seega võimas kliimasoojenemise pidurdaja. «Kui see liitlane maha matta, siis… peame ise hakkama üha kuumenevas maailmas seda süsihappegaasi hingama.» Ja see on miski, millele tasub mõelda, kui oma elukeskkonda kujundame.
Loodusretsept aitab mitme häda vastu
See, et aega tasub veeta värskes õhus ja looduses, ei tule ilmselt kellelegi üllatusena, järjest enam räägitakse ka loodusretseptist, mis on sarnane liikumisretseptiga, mille arst võiks välja kirjutada. «Konkreetsemate näidetena uuringutest võib tuua, et kui on uuritud istumist, siis veerand tundi metsas istumist vähendab stressitaset, samas kui linnatänaval istumine ei avalda mingit mõju. Mõju on leitud ka häiriva mõttevoo (nn rumineerimise) korral – 90 minutit roheluses kõndimist viib vähem häiriva mõttevooni, kuid sama kaua linnatänaval kõndimisel seda ei täheldatud,» märgib Kivinukk.
Eesti Loodusmuuseumi näituste üksuse juht Evelin Pääsukene peab elurikkuse ja loodusläheduse teemat väga hingelähedaseks. «Olen alati loodust pidanud inimeseks olemise loomulikuks osaks, mõtlemata, kuidas ennast selles täpselt määratleda või millised on inimest loodusega ühendavad suhted,» märgib ta. «Loodus on ja mina olen ja meil on koos hea.»
Looduse ja looduses viibimise tähtsust ja mõju aitas Pääsukesel hästi sõnastada Lucy Jonesi teos «Paradiisi kaotades. Miks meie meeled vajavad loodust» ja ta soovitab seda kõigile. «Ennast loodusest välja tõstes võtame endalt ka võimaluse olla kontaktis inimesele loomuomase keskkonna ja suhetega, tajuda end osana millestki suuremast. Veidigi pikemalt linnalikus rutiinis veetes tekib sisse tühi koht või rahutus, kisub metsa, randa või aeda. Kohtumine teistega peale inimeste – taimede, vee, mulla või naabri koeraga – annab alati laengu ja sätib sisemise kompassi õigeks,» kinnitab Pääsukene.
Sama raamatut soovitab ka Elina Kivinukk ja ütleb, et Jones toob muu hulgas välja kolm lähenemist, mis aitavad elurikkuse taastavat mõju selgitada. «Elurikkus mõjub ajule. Pärast metsas kõndimist väheneb ajutegevus eesajukoores (mis on seotud probleemide lahendamisega, analüüsiga), keha toodab väiksemas koguses kortisooli, mis on seotud stressiga, aktiivsus on väiksem ka mõhnkehas, mida seostatakse kurbuse, negatiivsete mõtete ja mossitamisega. Niisiis tekitab elurikkus ja looduses viibimine meile aju tasandil rohkem toetavat ja positiivset, vähendab stressi ja kurbust,» selgitab psühholoog.
«Huvipakkuv on ka inokulatsioonistressi hüpotees, mis selgitab, et mitmekesisest keskkonnast tulenev stimulatsioon mõjutab neuroplastilisust ehk aju võimet kohaneda. Stimuleeriv keskkond võimaldab organismil kokku puutuda kergekujuliste stressoritega, millega see siis kohanema ja toime tulema õpib. Ilmselt pakub looduskeskkond oma mitmekesisuses just sobivaid stiimuleid, mis hoiavad aju mõnusasti erksana ja aktiivsena, linnakeskkonnas esineb sageli ülestimuleerimist (valguse, müra, liiklusega) ning see ei aita ajul nii hästi areneda,» märgib Kivinukk ja räägib ka ärgastuse teooriast.
See selgitab, et igaühel on enda isiklik optimaalne ärgastatuse tase – keerukuse, uudsuse, ebakindluse ja konflikti olemasolu viib ärgastatuseni ja mõnutunde aktiveerumiseni. Seegi teooria ütleb, et looduskeskkond pakub ärgastatust optimaalsemalt võrreldes linnakäraga.
Elurikkus tagab hea vaimse tervise
Kui me ütleme loodus, siis peame me silmas elurikast loodust – sellist, kus ei ole muruplats pügatud nudiks ning kus toimetavad paljud tegelased. «Elurikkus on elu püsimajäämise varalaegas. Suurem elurikkus tagab meie maailma püsimajäämise, sest elurikas keskkond on palju stabiilsem ning häiringutele vastupidavam,» kinnitab Eesti Loodusmuuseumi zooloog Joosep Sarapuu. «Paljude eri vormidega keskkond taastub pärast igasuguseid jamasid palju kergemini kui teeb seda vaesunud süsteem.»
Sarapuu jaoks tähendab elurikas keskkond võimalusi oma keha ja vaimu erinevat viisi tööle panna. «Enim naudin metsas erinevate liikide otsimist ja avastamist, see on minule ägedaim viis puhkuseks, hetkes elamiseks, mõtete puhastuseks ja ajataju kaotamiseks,» ütleb zooloog. «Üksluises koosluses muutub see üsna igavaks, kõik on juba nähtud ju ja mis ma seal ikka enam otsin. Siis tekib minus juba rahutus ja ülemõtlemine võtab võimust.»
«Bioloogiline mitmekesisus on minu meelest ilus paralleel igasuguste erinevustega toimetulekule,» lisab psühholoog Kivinukk. «Võib ju looduse elurikkust vaadelda kui pilti mitmekesisusest meie ümber – iga väike osa on omamoodi, enda loo ja teekonnaga, aga ka enda ülesandega. Uuringud kinnitavad, et erinevustega toimetulek toetab vaimset tervist. Endast erinevatega suhtlemine aitab ka üksilduse vastu ning suurendab tähenduslikkust enda elus. Nii ei ole erinevad inimesed ega ka looma- ja taimeliigid segavad faktorid, ilma kelleta oleks lihtsam, vaid nad on tervitatav osa, mis muudab terviku nauditavaks ja pikemas perspektiivis ka jätkusuutlikumaks.»
Looduses viibimine parandab kognitiivseid võimeid
Looduskeskkonnas viibimine ja loodusega kokku puutumine parandab meie kognitiivseid võimeid, näiteks tähelepanu ja mälu. Seda selgitas 90ndatel levinud tähelepanu taastamise teooria, mis viitas sellele, et vaimset väsimust ja keskendumisvõimet saab parandada looduses viibimise või looduse vaatamise kaudu.
«Selleks, et tähelepanu ja muud kognitiivsed võimed taastuks, on ekspertide arvates vaja nelja tingimust: tunnet, et ollakse loodusega üks, tavapärastest tegevustest eemalolemist, üdini süvenemist looduse üksikelementidesse ja inimese enda kavatsust keskenduda loodusele. Rõhutatakse, et loodus pakub keskkonda, kus inimesed ei pea enda tegevust nii teadlikult kontrollima ja sedasorti n-ö vaba süvenemine toetab ilmselt kognitiivseid võimeid väga. Omalt poolt julgustan siis ka telefoni või muud salvestusvahendit mitte kotist välja võtma, siis mõjub looduses viibimine veel värskendavamalt,» ütleb Kivinukk.
Kuidas linnakäras meelerahu leida?
Psühholoog ja peaasi.ee koolitaja Elina Kivinukk soovitab mitte üle stimuleerida enda keskkonda, vaid võtta teadlikult hingamispause ja kujundada igasse päeva rahulikku tempot. Mida sellise puhkehetke ajal teha? «Võimalik, et just siis saab märgata looduselemente või looduse muutumist linnakeskkonnas: kuidas aastaajad vahelduvad, millised erinevad lille- või puuliigid parajasti silma hakkavad, kuidas need on ajaga muutunud.»
Eesti Loodusmuuseum on näituse «Puudega linn» raames on Tallinnasse loonud «Meelerahu rada», mille leiad koos audiogiidiga loodusmuuseumi kodulehelt. Psühholoog annab kolm soovitust, kuidas seda enda jaoks tööle panna:
- Tee rada enda jaoks rutiiniks, kordamine aitab meelde tuletada rajal saadavat emotsiooni ja see tekitab head tuttavlikku tunnet, mis toetab turvatunnet.
- Kaasa keegi veel, kellega koos rada läbida – see toetab harjumuse kujunemist, tekitab mõnusa partnerluse, et saab kellegagi koos rutiini läbi teha ja ehk ka kogemust teisega jagada. Mis mõtteid rada tekitas? Mida oled märganud, et on muutunud?
- Ja kui oled raja läbinud, tähista seda mingil moel – kirjuta endale sellest kogemusest, pane see endale kalendrisse kirja, ütle iseendale toetavad sõnad, kui oled seda tegevust teinud; see aitab positiivsel emotsioonil end paljundada.
