Haapsalu ja Läänemaa Muuseumite kogu ümberkorraldamise käigus jõudis septembris Eesti Loodusmuuseumi kogusse 207 zooloogilist eksemplari, mille hulgas on topiseid, skelette, linnumune ja ka märgpreparaate. Eesti Loodusmuuseumi kuraatorid rõõmustavad, et nende hallatavad kogud said rikkaliku täienduse.
Tallinnasse ei jõudnud mitte terve Haapsalu ja Läänemaa Muuseumite looduskogu, osa liikus ka mujale, peamiselt haridusasutustesse. Eesti Loodusmuuseumisse jõudsid aga pea kõik teadusväärtusega eksemplarid – need, millel on teada leiuaeg ja asukoht. „Meil on Eestis parimad teadmised looduslike materjalide säilitamisel, rahvusvaheline eksemplaride kasutamise võrgustik ning peagi valmivas Loodusmajas leiavad nad endale sobiva koha ja hoiutingimused,“ selgitab Eesti Loodusmuuseumi zooloog-kuraator Joosep Sarapuu kogu Haapsalust Tallinna kolimise tagamaid.
„Väga hea meel on kindlasti Eesti Loodusmuuseumi preparaatori Johannes Sakkeuse valmistatud kalatopiste üle, sest nüüd saavad juba eelnevalt meie juures olevad tema kalatopised oma „vendadega“ kokku,“ rõõmustab Sarapuu. „Vesipapi, kalakotka, rägapardi, kivikaku ja mõne teise linnu topiseid oli meil eelnevalt ainult mõni ja nüüd saime neist igast ühe juurde. See suurendab meie kogude haardeulatust ning nüüd on unikaalseid andmepunkte jälle rohkem, millele saab uuringutes tugineda.“
Kui tavaliselt jõuavad muuseumisse juhuleidudena auto ette või muusse õnnetusse sattunud loomad, siis on ka selliseid liike, kelle puhul tuleb sellelaadseid õnnetusi ette väga harva. Nendeks on näiteks kiivitaja ja ronk, kelle kogusse saamise üle on muuseumil väga hea meel. Eesti Loodusmuuseumi kogude osakonna juht, bioloog Lennart Lennuk loodab, et kiivitaja saab välja pandud õige pea ka muuseumi soode saali. Nimelt ei õnnestunud aastaid tagasi ekspositsiooni luues topise valmistamiseks surnud lindu kusagilt leida, nüüd hakkab saadud topis õige pea rikastama aga muuseumi püsiekspositsiooni.
„Väga hea meel on ka siniraa ja rabapüü topiste üle, kuna need liigid on Eestis väga haruldased. Haapsalust jõudnud eksemplaridest saab nende liikide kohta väga olulist infot, mida loodusest ei ole enam võimalik koguda. Muuseumikogu iga eksemplar on unikaalne, kindlas kohas, kindlal ajal elanud isend, ja peidab endas olulist infot just selle aja kohta. See on justkui ajakapsel,“ selgitab Lennuk.
Mis juhtub ühe zooloogilise koguga, kui see jõuab Eesti Loodusmuuseumisse? Sarapuu selgitab, et esimese asjana tehakse eksemplaridele kahjuritõrje – nendes võib olla erinevaid nahast ja karvadest toituvaid putukaid, kes võivad hakata kahjustama ka juba uues kodus ees olevaid eksemplare. Pärast tõrjet läbivad kõik eksemplarid seisukorra kontrolli ja hoolt vajavad suunatakse konserveerimisele. „Meil on Eestis ainukese muuseumina looduskogude kogemusega konservaator, nii et siin saavad need kindla käe all professionaalselt üle vaadatud ja ennistatud,“ räägib Lennart Lennuk.
“Seejärel vormistatakse nõuetekohased paberid ja eksemplarid paigutatakse vastavalt olemusele luude, munade, märgpreparaatide või topiste alamkogusse. Siis saavad nad oma elu elada sobiva võimaluse korral teadustöödes, haridusprogrammis või ekspositsioonis,“ ütleb Sarapuu. Lennuk lisab, et kogusse lisandunud eksemplaride andmed digiteeritakse loodusteadlaste poolt kasutatavas infosüsteemis ja nii jõuavad need läbi globaalse elurikkuse portaali GBIF kõigi maailma teadlasteni.
Mahult nii suurt kogu pole viimase kümnendi jooksul Eesti Loodusmuuseumisse jõudnud ja sellise koguse selgroogsete loomade lisandumine on harukordne juhus. Eesti Loodusmuuseum avaldab tänu ja tunnustust Haapsalu ja Lääneranna Muuseumitele, et selline tark otsus vastu võeti.
Eesti Loodusmuuseum julgustab kõiki asutusi ja ka eraisikuid, kel võib tagakambrites leiduda teadusele ja haridusele väärtuslikke eksemplare, muuseumiga julgelt ühendust võtma. Aadressil Vesilennuki 12 ehitatavas uues loodusmuuseumis saavad olema Eesti ühed parimad looduslike objektide eksponeerimis- ja säilitustingimused.
