Linnade soojussaare efektiks nimetatavat nähtust tunneme me juba mitu sajandit. Selles, et hoida mikrokliimat linnakeskkonnas kontrolli all ning leevendada kuumasaarte palavust, mängivad olulist rolli puud, põõsad ja rohelus, kirjutab Eesti Loodusmuuseumi vanemkuraator ja botaanik Loore Ehrlich.
Saared, kuhu keegi ei kipu
Tõsiasi, et linnas on õhutemperatuur kõrgem kui ümbruskonna maapiirkondades, avastati Londoni näitel juba 19. sajandi alguses. Linna soojussaare efektiks nimetatud nähtus on tänaseks maailmas üks uuritumaid mikroklimaatilisi fenomene. Linnas olevatest iseäranis kuumadest aladest rääkides kasutakse mõistet kuumasaar. Need on üldise linna soojussaare efekti taustast eristuvad iseäranis kõrge pinnatemperatuuriga suhteliselt piiratud alad.
Kuumasaarte peamiseks tekkepõhjuseks on päikesekiirgust neelava asfaldi ja betooni rohkus, mis üleskuumenenult hakkab linna jõudsalt kütma. Soojalaine ajal küünib asfaldi pind päikese käes 50 kraadini. Lähestikku ehitatud hoonete vahele ei pääse ka pindasid jahutav tuul – õhk seisab ja üha soojeneb. Kõrgete temperatuuride suhtes on eriti haavatavad väikelapsed ja eakad, aga kannatavad kõik – lisaks inimestele ka lemmikloomad ja linnas elupaiga leidnud looduslikud liigid.
Rohelus aitab vähendada kuumasaarte teket ja jahutab linna
Puud-põõsad imavad mullast vett, mis päikese käes lehtedest aurustub ja õhku jahutades keskkonda kandub. Efekt ulatub puuvõradest kõrgemale, Montrealis tehtud uuringu järgi lausa kahekümnekorruselise maja kõrgusele. Ka püüavad ja peegeldavad puuvõrad päikesevalgust ning takistavad seega varju jäävate pindade muutumist õhku kuumutavateks küttekehadeks.
Kuumadel päevadel on puuvõrade all õhutemperatuur kuni 10 °C ja maapinnatemperatuur isegi kuni 20 °C madalam kui lagedal. Lisaks puudele on kuumasaarte leevendamisel olulised ka linnaniidud, kust aurustuv vesi samuti õhku jahutab. Niidetud murust kuumasaartega võitlemisel abi ei ole – sealne rohi kõrbeb kuumade ilmadega lihtsalt ära.
Õige puu õigesse kohta
Linna puid istutades tuleb arvestada, et erinevatel liikidel on nõudmised mulla viljakuse, niiskuse ja valguse osas erinevad; mõned on nõudlikumad ja haavatavamad, teised olude muutumise suhtes leplikumad ja vastupidavamad. Samuti peab puu kasv ja võra kuju valitud istutuskohta sobima – kuhu sihvakad kõrgustesse sirgujad, kuhu kaharad madalamakasvulised tegelased. Mõnikord näib haljastajatel ununevat, et puud võtavad kasvades üha rohkem ruumi…
Asfalt, betoon, maa-aluste ja maapealsete kommunikatsioonide rägastik, õhusaaste – see ei ole nõrkadele! Niisugustes tingimustes peavad haigustele väga hästi vastu näiteks läänepärnad, kelle aretamine linnapuuks on kestnud juba aastasadu. Läänepärna vastupidavust tõestavad Eesti Loodusmuuseumi ees Laial tänaval väga kivistes oludes kasvavad kaks suurt 140 aastast puud. [LE1] Linna elurikkuse kasvatamiseks ja toetamiseks on oluline istutada erinevaid puuliike.
Suured puud linnas mõjutavad väga oluliselt meie tervist ja heaolu
Olemasolevatesse suurtesse puudesse, kelle suutlikkus varju pakkuda ja õhku jahutada muutub üha soojenevas kliimas aina olulisemaks, tuleb suhtuda aupaklikult. Linnapuid tohiks langetada vaid kõikide muude lahenduste võimatuks osutumisel ning otsustusprotsess peab olema asjatundlik ja põhjalik. Väikestel puuhakatistel kulub vähemalt kümme aastat, enne kui nad hakkavad inimese jaoks tajutavalt mingil määral mikrokliimat mõjutama.
Rohelusel on kuumusetaltsutamisele lisaks pakkuda linlastele veel mitmeid hüvesid. Nendega saab tutvuda Eesti Loodusmuuseumis avatud näitusel „Puudega linn“.
