Teisipäeva öösel said paraja üllatuse osaliseks Sillamäe elanik Ivan ja tema poeg, kui koerajalutamise käigus kohtuti kummalise loomaga.
Ivan jagas oma fotosid Delfiga ning ka meilt uuriti, mis loomaga võiks tegemist olla. Ivani koera haukumine oli ajanud tundmatu loomakese maja seina mööda üles – poeg pidas esmapilgul tegelast kassiks. Uuesti uurimas minnes selgus aga, et kass ta küll ei ole! Ivan tegi loomast pildid ning nad jätsid ta rahule. Hiljem vaatama minnes oli loomake juba oma teed läinud.
Eesti Loodusmuuseumi zoologid, kuraator Joosep Sarapuu ja kogude osakonna juhataja Lennart Lennuk ning bioloog ja haridus- ja meediaspetsialist Katerina Pesotski kinnitasid, et tegemist on nugisega. Eestis elab kaht liiki nugiseid – enam on levinud metsnugis (Martes martes), kuid olemas on ka kivinugis (Martes foina), kes üldiselt eelistab lõunapoolsemaid piirkondi. „Ise ma kivinugist looduses näinud pole, aga metsnugisega olen kohtunud metsas üsna sageli,“ räägib Pesotski.
Ivani saadetud piltidelt torkas aga Katerina Pesotskile silma kohe looma nina värvus. „Metsnugisel on ninaots reeglina must, sellel fotol oleva loomal mustana ta ei paistnud.“ See ja tõsiasi, et metsnugise kõrvad on kivinugise omast suuremad, oli ka põhjus, miks otsustati abi paluda zooloogilt Andrei Miljutinilt, kes kinnitas, et tegemist on tõesti kivinugisega, lisades, et ilmselt polnud ta üksi ning võimalik, et on pesapaiga leidnud pööningul.
Kuidas kahe liigi vahel vahet teha? Selleks vaadatakse nugise kurgualuse laigu värvi ja suurust. „Kivinugise laigu värv on tihtipeale valge või valkjashall. Aga metsnugisel on see kollakase tooniga,“ selgitab Pesotski ning märgib, et kivinugise laik võib jaguneda kaheks ja ulatuda ka käppadele, kuid see tunnus võib varieeruda.
On ka muid tunnuseid: saba on kivinugisel veidi pikem kui metsnugisel, samas saab seda võrrelda vaid juhul, kui kaks nugist kõrvuti peaks sattuma. „Üks hea tunnus on ka tallakarvade puudumine või olemasolu, kuid sedagi saab vaadata alles talvel,“ nendib Pesotski. „Metsnugise tallakarvad on tihedad, kivinugise päkad on paljad.“ Miljutin märgib ka: “Teine väga kindel tunnus on nina värv: kivinugisel roosa või hall, metsnugisel mustjas-hall või must.”
Kuidas kivinugistega kõrvuti elada?
Kuna kivinugised armastavad süüa närilisi ja linde, siis ei tohiks nugisega kõrvu elavatel inimestel ka närilistega probleeme olla. „Nii mets- kui ka kivinugis on osavad kiskjad ja nende toiduratsioonis valdav osa kuulub närilisele, aga samuti sobivad nendele ka linnud, putukad ja limused, ka taimtoidust nad ei loobu,“ selgitab Pesotski ja tõdeb, et kuna nad murravad ka kodulinde, siis maal võib nugistega keeruline olla küll.
Pesotski paneb südamele, et loomadega tuleb vältida otsekontakti ning neid ei tohiks tugeva valgusega häirida. „Nugis on ettevaatlik loom ning ise inimese või lemmikloomadega kontakti ei otsi.“
Pesotski toob välja, et kivinugiste jooksuaeg lõppes just augusti alguses. See on ka üks nende kohastumisi – vaatamata sellele, et nad paarituvad suvel, sünnivad nende pojad alles kevadel sobivates tingimustes.
Linnakeskkonnas elamiseks on kivinugisel head eeldused. Kui metsnugis – nagu nimigi erinevates keeltes ütleb – on pigem metsaelanik, siis kivinugis võib elada mõnikord ka metsas, aga sagedamini ikkagi asustab metsatuid kaljusid, kivimurdusid ja aedu. „Ka linnades elamine ei ole tema jaoks võimatu,“ märgib Pesotski. „On täiesti võimalik, et tulevikus näeme aina rohkem teda ka teistes Eesti linnades.“