Niitmine on kirgi küttev teema: kes kurdab, et lokkavad rohuväljad linna ei sobi, kes näeb neis aga elurikkuse oaasi. On inimesi, kelle jaoks on tähtis hoida majaesine murulapp millimeetri täpsusega niidetuna, on inimesi, kes „golfiväljakuid“ ei hinda. Eesti Loodusmuuseumi teadlased ja spetsialistid kutsuvad üles niitmisesse pigem vabamalt suhtuma.
„Ühegi taime nimi ei ole muru,“ ütleb alustuseks Eesti Loodusmuuseumi botaanik ja vanemkuraator Loore Ehrlich. „Muru peategelasteks on mitmesugused kõrrelised, linnas enamasti nurmikad ja aruheinad. Kuigi kõrrelised on õistaimed, märkab linlane nende õisikuid harva. Osalt seetõttu, et need on tuultolmlejatele omaselt silmatorkamatud, peamiselt aga sellepärast, et muru niidetakse enne õitsemist üha uuesti ära.“
„Liialt tiheda niitmise juures ei saa taimed õitseda ega seemneid toota ega levida, samuti ei saa õite puudumisel nektaritoidulised putukad, näiteks mesilased ja liblikad piisavalt toitu, ka ei paku madal muru putukatele piisavalt eluruumi, kus varjuda, sigida ja toituda,“ selgitab Eesti Loodusmuuseumi bioloog ja kogude osakonna juhataja Lennart Lennuk. „Samuti puudub võimalus tigudel elada – putukad ja teod on omakorda oluline toit lindudele, linnud kiskjatele ja nii vaesubki kogu elurikkus. Mõistlikult hooldatavad linnaniidud on linna elurikkuse keskmeks.“
Mürisevale niidukile on alternatiive
Kõige halvem niitmisviis on muru läbihakkimine, kinnitab Lennuk. „Mida vähem niitmise käigus muru hakkida ja muljuda, seda vähem sureb sealseid elanikke,“ paneb zooloog südamele ja toob näite. Korvpalliplatsi-suurusel linnaniidul elab umbes 65 000 looma – peamiselt on seal putukad ja teised lülijalgsed aga ka konnad ja pisiimetajad. Kui korviplatsi suurust ala niita meie ühe levinuma niitmisviisiga – propellerina ringi käiva teraga – siis sureb selle käigus umbes 13 000 looma. „Lisaks tekib õhureostus, mürareostus, kulutatakse loodusele olulist ressurssi ja ilmselt ka loomade, sealhulgas inimeste närvisüsteemi ja tervist üldisemalt,“ ütleb Lennuk.
On olemas mitmeid alternatiive, mis on elurikkuse seisukohast sõbralikumad. Näiteks trummeliga muruniidukid, mis ei tekita müra ja töötavad kondiaurul. Tänapäeval ei saa ka masinate kvaliteedi üle kurta – trummelniidukid töötavad sujuvalt.
Ja muidugi saab au sisse tuua unustatud esivanemate tööriista – vikati. Vikatiga niitmise osas on oluline turvalisus – tuleb kanda kinniseid jalanõusid ja õppida mõnelt teadjamalt põhilised võtted selgeks: kuidas hoida, kuidas teritada. „Kui natuke harjutada, tulevad õiged võtted üsna kiiresti. Kui see juba kord käpas on, on niitmine väga mõnus tegevus!“ julgustab Lennuk.
„Kui aga oma muruniidukit välja vahetada ei söanda, siis on veel üks viis, kuidas oma aias elurikkust säilitada – teha nn kujundniitmist,“ räägib Lennuk. Kujundniitmine tähendab niitmisel saarekeste alles jätmist. Hea on alles jätta just need alad, kus õitseb mõni taim. Järgmisel korral võib need saarekesed maha niita ja tekitada uued õiesaared järgmisse kohta.
„Kindlasti tasub üle vaadata oma niiduki kõrgus ja proovida niita võimalikult harva,“ paneb Lennuk südamele. „Ka võib aidata ilma valik – kindlasti ei tasuks niita hetkel, kus õitel tegutsevad tolmeldajad on kõige aktiivsemad. Uurige, mis teie murus erinevate ilmadega toimub ja leidke niitmiseks kõige sobivam hetk: siis, kui liikvel on kõige vähem loomi.“
Liigne niitmine ei ohusta mitte ainult putukaid-mutukaid
Kuna korduvalt madalaks nuditud kõrreliste juurestik nõrgeneb, on nad veenappuse suhtes haavatavamad kui omapäi jäetud liigikaaslased. Ka ei ole muld lihtsalt muld – mullas elavad meile ja kogu elurikkusele vajalikud bakterid, protistid, putukad ja teised lülijalgsed. Ja liigne niitmine tuleb siingi mängu. Kui muru on liiga madalaks niidetud ja seda tehakse tihti, kängub murus elavate taimede juurestik, taimed saavad kehvemini mullast kätte toitained ja vee. Kidurate juurtega on raske koos elada ka mükoriisa seentel.
„Ühes teelusikatäies hea tervise juures olevas mullas on sadu tuhandeid meetreid seeneniite. Seened aitavad taimedel toitaineid omastada. Aga seened mitte ainult ei aita taimi toita, vaid teevad taimed põuale ja haigustele vastupidavamaks,“ räägib Lennart Lennuk. „Samuti annavad mükoriisaseened mullale omaduse rohkem vett endasse imada ja ei lase toitainetel mullast välja leostuda. Samas aitavad nad omastada süsinikku ja seda viia ka teiste elusolenditeni mullas, keda on koos pisiseentega ühes teelusikatäies mullas rohkem kui inimesi tervel maakeral!“
Niisiis: kui me ei niida liiga tihti ja liiga madalaks, saame me otseselt võidelda kliimamuutustega. „Heas seisus muld on väga oluline süsinikutalletaja, samas kui pidevalt niidetud madala muruga muld pigem hakkab süsinikku välja andma ja annab vaid kliimamuutustele hoogu. Kui jätame piisavalt rohealasid ja hoiame seal elurikkust, siis suudab sealne muld ka tulvavee paremini vastu võtta ja meil on vähem uputusi,“ toob Lennuk veel näiteid, kuidas kõik on kõigega seotud.
„Üks vägevamaid viise, kuidas saame elurikkus toetada, on niidud. Nii on tekkinud ka linna linnaniidud. Niite on vaja niita üks-kaks korda aastas ja nende niitmiseks on parim lahendus vikat,“ sõnab Lennuk. „Niidul kasvavatele taimedele meeldib vähem toitaineid sisaldav muld, seetõttu tuleb ka niide ära koristada, et liigsed toitained niidult välja viia – ka selle osas tuleb olla tähelepanelik, et niitesse jäänud loomadele viga ei tee. Hea praktika on niide jätta maha kuivama ja kui siis juba kuivanud heina koristama hakatakse, on ka seal elutsevad loomad saanud parematele jahimaadele minna.“
Vähem hooldamist tähendab teinekord rohkem hoolimist. Meie kõigi ja planeedi huvides on oma niitmispraktikad üle vaadata ja katsetada – ehk saab nuditud muru asendada liigirikka ja õisi täis niiduga.
