Pidulaud seenesuupistete ja väikeste tervisenapsidega – mis saaks minna valesti? Paraku nii mõndagi. Seentest ja alkoholist kirjutab lähemalt Eesti Loodusmuuseumi botaanik-kuraator Loore Ehrlich.
Mõnikümmend minutit peale tervisepitside tõstmist ja muu hulgas ohtralt kiidusõnu saanud seenehõrgutiste söömist toimub midagi arusaamatut ja hirmutavat. Paaril külalisel hakkab nägu ja kael punetama, higi voolama. Lisaks kurdavad nad südame puperdamist, peavalu, iiveldust ja nõrkust. Mõne aja pärast olukord õnneks siiski normaliseerub ja EMOsse sõit jääb ära.
Mis siis õigupoolest juhtus? Võõrustajad on head seenetundjad ja välistatud on variant, et lauale jõudsid mittesöödavad või, hoidku selle eest, – mürgised seened. Paraku ei olnud neil teadmist, et mõned igati ontlikud söögiseened muutuvad alkoholiga koos pruukides tõelisteks peorikkujateks. Põhjuseks on nendes liikides sisalduvad ained, mis takistavad alkoholi normaalset lagunemist maksas. Nii jäävad mürgised vaheühendid atseetaldehüüdid pikemalt kehasse ja põhjustavad eelkirjeldatud nähtusid. Sama mehhanismi – organismi manustatakse ainet, mis takistab alkoholi lagunemist – kasutatakse ka alkoholisõltuvuse raviks.
Alkoholiga seotud mürgistusreaktsiooni sümptomite raskus sõltub organismi seisundist ning tarbitud seente ja alkoholi kogusest. Tõsisematel juhtudel päädib asi vererõhu languse, hingamisraskuste, südame rütmihäirete ja/või segasusseisundiga. Selge, et sel juhul on arstiabi hädavajalik. Arvestada tuleks sellegagi, et sõltuvalt organismi eripäradest ja tundlikkusest võib mürgistuse saada ka siis, kui tarbida alkoholi päev enne või pärast taoliste seente söömist.
Eestis kasvavatest söögiseentest, kes alkoholiga kokku ei sobi, on kõige selgemad lood voldilise tindikuga. Tema puhul on mürgistusjuhtumid hästi kirjeldatud ja toimeaine teada – kopriin. Pereliige soomustindik alkoholiga kokku sattudes probleeme ei tekita. Kahe liigi eristamiseks annab suunise nimi. Mõlemad liigid on söödavad ilma kupatamata.
Kevadel kohatava kurreli puhul on alkoholiga seotud reaktsioonid kliiniliselt registreeritud, kuid toimeaine teadmata. See maitsev kevadseen eristub teistest samal ajal kasvavatest liikidest vaba kübaraserva järgi. Ülejäänud tuntud kevadseentel on kübara serv kas täiesti või siis kohati jalaga kokku kasvanud. Ka kurrel ei vaja enne söömist kupatamist.
Nuijalg-lehtriku, tamme-kivipuraviku ja mürklitega on lugu ebamäärasem. Teateid mürgistusjuhtumite kohta küll leidub, aga põhjuslik seos ja mehhanism on seni veel ebapiisavalt tõendatud ning andmed vastuolulised. Nuijalg-lehtrik on söödav ilma kupatamata, tuvastamiseks annab selged vihjed nimi. Tamme-kivipuraviku pealt oliiv-kollakaspruuni ja alt oranžika varjundiga punast tooni kübarat ei tohi segamini ajada kahvatuhalli ja karmiinpunase värvikombinatsiooniga mürgise saatana-kivipuraviku omaga. Tamme-kivipuravik vajab enne söömist kupatamist. Kärjesarnase välispinnaga mürklite peamine kasvuaeg on meil mais. Need kipuvad segi minema samal ajal kohatavate kogritsatega, kelle välimust võrreldakse kurrulise ajupinnaga. Mürklite ja kogritsate eristamine on eluliselt vajalik – mürkleid ei pea kupatama, kogritsate söömine ilma kupatamata põhjustab aga eluohtlikku mürgistust. Alkoholiga koostoime viimasel liigil aga puudub.
Aeg-ajalt jõuavad ka soomusmampel, kuldheinik ja püramiid-soomussirmik tegelaste nimekirja, kes korraldavad kõhus alkoholiga kohtudes draama. Kahe esimese seos alkoholiga on vaieldav, viimase puhul on mürgistusjuhtumid dokumenteeritud, kuid toimeaine teadmata. Tegelikult peaks nendest liikidest kui laualolijatest rääkimine olema välistatud – tegemist on mittesöödavate või lausa nõrgalt mürgiste liikidega.
Seega jääb seente puhul mõnikord teadmisest, et tegemist on söögiseenega, väheks. Saatan peitub teadagi detailides.
Erinevate Eesti seeneliikidega, nii söödavate, mittesöödavate kui ka mürgistega, saab 10.-20. septembril tutvust teha Eesti Loodusmuuseumis toimuval 64. seenenäitusel. Näitus on avatud iga päev kell 10-18.
