Tänasel emakeelepäeval on sobilik mõtiskleda loodusega seotud sõnade ja nende tähenduse üle. Kust on pärit sõnad mets, maa, loodus ja keskkond? Mida need meie kui rahva kohta ütlevad? Millised sõnad on iidsemad ning millised päris uued? Ja kas sõna keskkond sage kasutamine on ikka nii põhjendatud? Loodusega seotud sõnade üle aitavad mõtiskleda Marja Vaba (Kõnetoru) ja Loore Ehrlich (Eesti Loodusmuuseum).
Keeleteadlaste arvates on looduskeskkonda tähistavad sõnad keeles üsna püsivad. Kui keeleajalukku vaadata, siis tundub, et maastiku, eluslooduse ja ilmastikuga seotu oli meie esivanemate keeles ja meeles olulisel kohal.
Kõnetoru asutaja ja koolitaja Marja Vaba ütleb, et sõnad maa, mets ja meri kuuluvad meie keele vanimate kihistuste hulka.. „Need on tuhandeid aastaid vanad sõnad,“ kinnitab ta, tuginedes erinevatele allikatele. Näiteks on sõna maa uurali tüvega ja selle vanuseks pakutakse 6000-10 000 aastat „Uued sõnad on seotud aga tööstusajastu tuleku ja linnaelu leviku, aga ka teaduspõhise ühiskonna kujunemisega.“
„Maa tähistab ühelt poolt maapinda või mulda, mis muutus inimesele eriti oluliseks pärast põllumajanduse levikut. Teiselt poolt tähistab maa kohta, kus me elame, tänapäeva eesti keeles on maa ja riik sünonüümid,“ ütleb Vaba ja lisab: „Vaid paarsada aastat tagasi kutsusid eestlased ennast maarahvaks ja oma keelt maakeeleks.“
Uuteks sõnadeks, mis alles väga hiljuti meie sõnavarasse on tulnud, on näiteks keskkond, elurikkus, loodus. Jah, tõesti – loodus võeti eesti kirjakeeles kasutusele alles 17. sajandil ning see viitas toona kõigele, mille jumal on loonud. Vaba lisab, et mõnes murdes tähistab loodus käsitööeseme alustust. „Näiteks võib loodus olla sukal, kindal või kalavõrgul. Ka tänapäeval ei loo me ainult teoseid, vaid ka sukasilmi. Nii on sõna vana kasutus veel tänapäevalgi keeles näha.“
Sõna tänapäevane tähendus – meid ümbritsev elu – on pärit 19. sajandi teisest poolest ja Vaba toob välja, et tänapäeval ei seosta me loodust jumala looduga, vaid keskkonnaga, mida peame paremini hoidma.
Elurikkus – suure ilusa sisuga sõna
Eesti Loodusmuuseumi vanemkuraator, botaanik Loore Ehrlich tõdeb, et kui küsida inimestelt, mis on loodus, siis nimetavad nad esmajärjekorras selle elusaid asukaid – loomi, taimi, seeni. „Pisukeste suunavate küsimuste toel jõutakse ka looduse eluta osani – rändrahn, millel kasvavad samblad ja samblikud; muld, kust ammutavad rammu nii puuhiiglased kui ka nõtked lillekesed; õhk, mida hingab sinilill ja siil; vesi, mis on koduks üüratule liikide armeele jne,“ märgib Ehrlich. „Looduse elus ja eluta osa on tihedalt seotud ja vastastikku teineteist mõjutavad. Loodus toimib isereguleeruva tervikliku süsteemina. Järgmise sammuna võiks mõte liikuda sellele, et ka meie kasutame looduse pakutavaid rikkuseid, oleme osa loodusest ja sellest sõltuvad.“
Rääkides sõnas elurikkus, tõdeb Ehrlich, et see on ilus sõna, millel on suur sisu. Elurikkus on sõna, mille pakkus 2004. aastal välja Mikk Sarv bioloogilise mitmekesisuse vastena. See ei ole vaid liigirikkus, kuigi vahel kasutatakse neid sünonüümina, vaid ka liigi püsimiseks hädavajalik liigisisene geneetiline mitmekesisus.
„Sellest aru saamiseks võib mõtteid mõlgutada sugulusabielude ja sellest johtuvate tagajärgede üle. Ka koosluste mitmekesisus on elurikkus – rabal ja metsal on sootuks erinevad elanikud ning ka asukate omavahelised suhted ja seosed ümbritseva keskkonnaga on erinevad,“ märgib Ehrlich.
Keskkond on vaid ümbruskond, mitte kogu süsteem
Me ei tea, kes mõtles välja sõna keskkond. „Ilmselt on see loodud sõnade kihelkond, trobikond ja seltskond eeskujul,“ ütleb Marja Vaba. „See sõna esineb tekstides juba 1880. aastatel, aga siis pigem seltskonna tähenduses, 20. sajandi alguses tähendaski keskkond seltskonda. 1934. aasta “Eesti entsüklopeedias” on keskkonna tähenduseks märgitud miljöö ning mainitakse ka looduskeskkonda. Praegu kasutatakse sõna keskkond kõige tihedamalt looduskeskkonna tähenduses. Keskkonnahoid ja loodushoid on üha tihedama kasutusega sõnad, mis on leidnud 2023. aastal koha ka Sõnaveebi ühendsõnastikus.“
„Looduse asendamine mõistega „keskkond“ on märk inimese pealiskaudsusest, enesekesksusest ja lühinägelikkusest. Et asjal mingigi kohane sisu oleks, peaks rääkima looduskeskkonnast – meil on ju olemas ka majanduskeskkond, kultuurikeskkond, vaimne keskkond jne,“ ütleb Loore Ehrlich ja lisab, et keskkond on vaid ümbruskond, mitte kogu süsteem.
„Arusaama ja austuse kadumine looduse kui terviku vastu ning ettekujutus, et oma keskkonda on võimalik ümber kujundada loodusega arvestamata, on meid viinud kraavi,“ möönab Ehrlich. „Meie elukeskkond ei ole enam elamisväärne. Muutuste tegemiseks tuleb näha oma ümbruse (st keskkonna) taga loodust, selle elusa ja eluta osa läbipõimunud suhtevõrgustikku.“
„Elurikkus on eriti oluline olude muutudes,“ ütleb botaanik. „Mängureeglite vahetudes võib seni teisejärguline varumängija osutuda hindamatuks võtmetegijaks ja mõne liigi hävimisel leidub sel juhul ikka keegi, kes võtab kadunukese rolli üle. Mida elurikkam on looduse suhete võrgustik, seda sujuvamalt see toimib. Elurikkus on looduse iseregulatsioonivõime alus.“
Sõnal keskkond on aeg lahkuda
Loore Ehrlich usub, et me peaksime oma loodussõnavara kriitilise pilguga üle vaatama. „Sõnal keskkond looduse asendajana on aeg lahkuda,“ ütleb ta ja lisab: „Algus on juba tehtud – algselt Keskkonnamajana välja kuulutatud ehitamisel olev Eesti suurim puitehitis, kus Eesti Loodusmuuseum jätkab (loodetavasti tulemuslikult) inimeste pööramist keskkonnausust looduse usku, on muutunud Loodusmajaks.“
Valmiva muuseumi püsinäituse fookus on inimese ja looduse suhtel. „Keskendume sellele, et vaid loodusega koos, mitte seda ekspluateerides, saame luua elamisväärset tulevikku. Kliimakriisiga kohanemiseks on meie võimekas liitlane elurikas loodus. Selle hoidmise võti on aga inimeste kätes,“ ütleb botaanik Loore Ehrlich.
Ka Marja Vaba tõdeb, et kui võtta näiteks sõna elurikkuse sõnavarasse tekkimise, oleme rohkem teadvustamas, et loodusega tuleb elada koos, sest meil on loodust vaja. „Muide, teadlased on märganud, et elurikastes piirkondades on ka keelerikkus suurem. Miks? Päris täpselt ei tea, kuid arvatakse, et kultuuriline mitmekesisus kujuneb välja just loodusliku elurikkuse innustusel ja eeskujul,“ ütleb Vaba.
Kuidas on sõnadega mets ja meri?
Sõna meri on laen balti algkeelest. Päris täpselt on laenamise aega võimatu välja selgitada, kuid see võis olla rohkem kui 4000 aastat tagasi. Me ei tea täpselt, milline oli neil kaugetel aegadel meie eellaste suhe merega. Teame, et nad jõudsid siia mööda maad, mitte merd. Viikingiajast 8.-9. sajandil teame, et meri pakkus võimalust naabritega suhelda, kaubelda ja sõdida. Sellest annavad tunnistust nii arheoloogilised leiud kui naabrite kirjalikud materjalid. President Meri, kes pidas merd eestlaste maailmavaate ja kultuuri peamiseks kujundajaks, on öelnud: “Riiki, millel on vaba juurdepääs merele, ei saa nimetada väikeriigiks.”
Kuidas on lugu metsaga? Tänapäeval kutsume puiesala enamasti metsaks. See on balti päritolu sõna, nagu muide paljud teisedki maastiku erinevaid elemente tähistavad sõnad. Metsa olulisust meie esivanemate jaoks tähistab rikkalik sõnavara. Kui eskimotel on elukeskkonnast tulenevalt palju sõnu lume tähistamiseks ja Suurbritannia ookeanile avatud läänerannikul asuva Walesi asukatel vihma tähistamiseks, siis eestlastel on mitmekesine metsasõnavara. Tihe põlismets on *laas* või *kõrb*. Tihe mets on *tihnik* või *padrik*. Liivane männimets on *nõmm* või *palu*. *Kuusik*, *männik*, *kaasik*, *tammik*, *sarapik* tähistavad metsa, kus kasvab peamiselt ühte liiki puid. *Võpsik*, *võserik* ehk *võsa* on raiesmikule tekkiv noor mets. Allikas: Marja Vaba, Kõnetoru
