Eesti Loodusmuuseumi õpetaja Tiina Vahtra leidis oma esimesel seeneretkel erakordse seene, mis tõestab, et seenenäitus pole lihtsalt põnev, vaid ka teaduslikult oluline. Tiina korjas Keila lähedalt tammikust puraviku, kelle loodusmuuseumi botaanik ja näituse konsultant Jana-Maria Habicht määras üliharuldaseks ja puuduliku andmestikuga kuld-kivipuravikuks (Butyriboletus appendiculatus). Pärast põhjalikumat uurimist selgus, et tegemist on siiski Fechtneri kivipuravikuga (Butyriboletus fechtneri), kes kuulub Eestis II kaitsekategooriasse ja on Eesti punase nimestiku järgi kriitilises seisundis.
Algselt kuld-kivipuravikuks määratud seen jõudis olla paar päeva väljas ka näitusel. Seejuures pakkus ta teravsilmsetele uudistajatele ka omajagu põnevust, kuna tema jalga oli närinud keegi pisiimetaja – seenel oli näha hambajälgi!
Peagi jäi loodusmuuseumi botaanikule Loore Ehrlichile silma, et seda liiki Tartu Ülikooli seenekogus pole. TÜ mükoloog Irja Saar oli seenest väga huvitatud. Jana-Maria viilutas, kuivatas ja pakendas seene ning saatis selle Tartusse, kus mikroskoopilised uuringud ja DNA-analüüs paljastasid, mis liigiga on tegelikult tegemist.
Fotol on Fechteri kivipuravik (ülemine) koos saatana-kivipuravikuga. Viimase tunneb hõlpsasti ära jala roosa värvuse tõttu.
Foto autor: Eesti Loodusmuuseumi vabatahtlik Heli Tõugu-Hiiemäe
Harulduse eksistents on ohus
Fechtneri kivipuravik on seen, keda võiks pidada looduse peidetud aardeks. Tema erakordsus ei seisne mitte ainult kaunis välimuses ja maitses, vaid ka tema harulduses. Seen kuulub Eestis II kaitsekategooriasse ja Eesti punase nimestiku järgi kriitilises seisundis liikide hulka. Rahvusvaheliselt on tema staatus samamoodi murettekitav – Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) liigitab Fechtneri kivipuraviku kriitiliselt ohustatud liikide hulka.
Fechtneri kivipuravik on klassikalise puraviku välimusega. Tal on helehallikas kuni beež kübar, mis vananedes võib muutuda kergelt punakaks. Jalg on kuld- kuni sidrunkollase värvusega, allpool karmiinpunane ning sageli kaetud võrkmustriga, seeneliha värvub lõikel sinakaks. Kuid isegi kogenud seenemäärajatel on raske teda õigesti tuvastada, sest ta sarnaneb nii mõnegi kivipuraviku liigiga, nagu juba mainitud kuld-kivipuravikuga. Fechtneri kivipuraviku lõplikuks määramiseks on sageli vaja mikroskoobi all uurida eoseid või teha DNA-analüüs.
Varem on seent leitud üksnes Saaremaalt ja Lääne-Eestist. Nüüd kliima soojenemisega näeme, kuidas pehmemat kliimat vajavad liigid liiguvad tasapisi järjest edasi sobivatele kasvukohtadele, neile on Lääne-Harjumaal juba üsna soodsad tingimused. “Sama käib ka saatana-kivipuraviku kohta Keila lähedal,” sõnab Habicht. See aga ei muuda tõsiasja, et Fechtneri kivipuravik on siiski kriitilises seisundis nii Eestis kui kogu maailmas.
Seeneaasta pakkus meeldivaid üllatusi
„Seenenäitusel kaitsealuseid liike üldiselt ei eksponeerita, aga kui keegi on kogemata mõne sellise seene korjanud ja näitusele toonud, siis paneme ikka külalistele uudistamiseks välja,“ ütles Jana-Maria Habicht. „2024. aasta oli üldse huvitav puravike aasta – leidsime päris mitu sellist liiki, keda enne polnud näinudki (näiteks mõru kivipuravik ja seesama Fechtneri kivipuravik), ka saatana-kivipuravik oli teist aastat järjest näitusel väljas, samuti leiti taas Saaremaalt mitmeid Fechtneri kivipuravikke.“
Tiina Vahtra ütles, et seeneretkel kogetu näitab, kuidas looduses töötamine võib viia ootamatute ja oluliste avastusteni: „Korjasin oma esimesel metsaskäigul puraviku, kes osutus nii huvitavaks ja keeruliseks liigiks. See teadmine on kõigile inspireeriv ja oluline!“
Seenenäitusel on oluline roll inimeste harimisel ja teadlikkuse tõstmisel looduse mitmekesisusest, ning haruldase Fechtneri kivipuraviku leid rikastab nii teadust kui ka meie arusaama looduse haruldastest aaretest.
