Linnas loodust otsides hakkavad esmalt silma kõrged puud, värvikirevad lilled ja toimekad linnud – pilku püüab suur, värviline või liikuv. Kui aga ümbrust tähelepanelikumalt vaadelda, märkab ka väikeseid silmatorkamatu välimusega tegelasi. Asfaldipragudes, puutüvedel, katustel, jalgradadel, haljasaladel ning muudes ootuspärastes ja ootamatutes kohtades on ennast sisse seadnud samblad. Nendel vähetuntud taimedel on väga omapärane elulaad ja oluline roll linnalooduses, kirjutab Eesti Loodusmuuseumi botaanik ja vanemkuraator Loore Ehrlich.
Samblad ei saa suureks kasvada, kuna neis ei ole teistele taimedele omast püsti püsimiseks vajalikku tugevust andvat ligniini ega taimesiseseid vee transportimist võimaldavaid sooni. Väikesekasvulisena on aga väga raske suuremate taimedega elukoha pärast konkureerida. Seega tuleb sammaldel kasutada pigem teistele sobimatuid kasvukohti ja olla vabas kohas esimesena platsis. Õnneks leidub linnas taolisi paiku rohkesti, kuna need vaprad vennikesed ei vaja kasvamiseks isegi mulda. Nii leiab mitmeid samblaliike koguni jäätmaale vedelema jäetud plastpudelitelt ja autorehvidelt, klaaspurkidelt ja vanalt vaibatükilt.
Sammaldel ei ole juuri. Mulla asemel saavad nad elamiseks vajamineva vee hoopis õhust lehtede kaudu. Sedavõrd ebakindla veehankimisega hakkama saamiseks on samblad täiuslikult kohastunud taluma korduvat läbikuivamist. Niiskust saades märgub enamik samblaliike juba paari minutiga ning on kohe valmis jälle kasvama. Ka peavad samblad kuivanult väga kaua vastu. Isegi paljudeks aastateks kappi unustatud samblatutt võib valguse kätte sattudes ja vett saades jälle ellu ärgata.
Paljude samblaliikide veel üheks supervõimeks on lõputu kasv. Nad kasvavad pidevalt varre tipust ja samal ajal teisest otsast kõdunevad. Samblataimed võivad sobivate keskkonnatingimuste korral kasvada aastasadu. Kiirelt muutuvates linnaoludes on seda muidugi keeruline saavutada. Sammalde elus, roheline osa on keskeltläbi kolmeaastane.
Sammalde väikesele kasvule vaatamata on neil linnalooduses oluline roll. Nad hoiavad tõhusalt mulla niiskust – vihmaga sammaldesse kogunenud vesi imbub pikkamööda maasse, mitte ei auru kiiresti ära või voola hoopis mujale. Samuti on samblad pinnase kinnistajateks.
Eriti oluline on aga sammal elupaiga pakkujana. Tänu sellele, et samblas ei ole niiskuse, valguse ja temperatuuri järske kõikumisi ning seal on hulgaliselt erinevaid mikroelupaikasid, elab samblataimede vahel ohjeldamatult selgrootuid ja ainurakseid. Selles mikrometsas jagub elanikke isegi samblalehtedel olevasse imeõhukesse veekilesse ja taimede sissegi.
Samblaasukate menüüs on sammaldel oluline koht. Mõned neist eelistavad sambla elusaid, mõned surnud osi. Selgroogsetele loomadele sammal söögiks ei kõlba – ta on liiga raskesti seeditav ja vähese toiteväärtusega. Küll aga pakub neile vägagi huvi sealne rikkalikku kõhutäidet pakkuv asukatearmee. Lisaks sellele on samblad tänu oma pehmusele ja soojaandvusele mitmetele linnas elavatele lindudele menukas pesamaterjal, ka oravad hindavad sammalt pesa sisustuselemendina kõrgelt. Sammalt saab edukalt kasutada panipaigana. Orav sokutab sambla alla toidutagavaraks igasugu seemneid, vilju ja käbisid. Talvel muutub sammal koos sellele sadanud lumega kasukaks, mille all peavad sealsed elanikud, nende munad ja vastsed talvekülmale vastu. Samblad on linna elurikkuse hoidja ja suurendajana väga olulisel kohal.
Enam kui 800 aastat tagasi Jaapanist alguse saanud ja tänaseks lisaks Aasiale ka Ameerika ja Euroopa mitmetes piirkondades populaarseks muutunud samblaaedade rajamine võiks ka Eestis hoo sisse saada. Lisaks elurikkuse turgutamisele ja seeläbi meile elamisväärsema linnakeskkonna tagamise leevendaks see teisigi probleeme. Tavapärase muru asemel samblamuru rajamine lahendab näiteks kastmisveega laristamise mure. Samblad elavad kastmata üle ka korduvad põuaperioodid. Vihma käes toibub kuivaperioodil kollakaks tõmbunud sammal kiiresti ja muutub taas roheliseks. Ka ei ole samblamuru vaja kunagi niita. Jalgpalli samblamurul küll taguda ei kannata, aga kõndides või piknikulinal külitades on see oi kui mõnusalt pehme.
Sammal talub hästi põuda, aga kasvada saab ta siiski ainult siis, kui on vett. Sestap on kõikidel sammaldel vee varumiseks ja säilitamiseks omad nipid. Näiteks nõgusad ja üksteise peale liibuvad lehed või varre ümber olev käsnana toimiv risoidvilt. Peamine veevaru asub aga samblataimede vahel. Samblataimed kasvavad alti tihedalt koos, nii tekib nende vahele vee hoidmiseks sobiv kapillaaride süsteem. Lähestikku paiknemine takistab ka vee aurumist kiirendava tuule pääsemist samblataimede vahele. Tänu rikkalikule kohastumustearsenalile imavad samblad erakordselt hästi vett. Seega on samblamuru väga tõhus vihmavalingute puhverdaja – veel üks põhjus, miks kasutada linnahaljastuses rohkem samblaid.
Meiega koos linnas elavate sammalde, aga ka teiste veel tundmatute ja juba tuttavate looduslike naabritega saab põhjalikumalt tutvuda Eesti Loodusmuuseumis avatud näitusel „Puudega linn“.
