Eelmisel nädalal avati Eesti Loodusmuuseumis traditsiooniline, arvult juba 63. seenenäitus, mis tutvustas avapäeval huvilistele üle 140 erineva seeneliigi. Muuhulgas võib näitusel näha ka Eesti metsades leiduvaid nn petupaare ehk seeni, kes näevad põgusal vaatlemisel sarnased välja, kuid kellest üks on hea söögiseen, teine aga väga või isegi surmavalt mürgine.
Millised need petupaarid on ja kuidas neid metsas ära tunda, räägivad lähemalt Eesti Loodusmuuseumi tänavuse seenenäituse kuraator, botaanik Jana-Maria Habicht ja bioloog Katerina Pesotski.
1. Kaks sarnast valget seent: üks hurmav hõrgutis, teine eluohtlik
Kogenematu seeneline võib kergesti segi ajada kaks sarnast, kuid olemuselt vastandlikku liiki – surmavalt mürgise valge kärbseseene ja väärtusliku söögiseene metsšampinjoni. Mürkseene korjamine söögiseene pähe võib lõppeda väga traagiliselt, mistõttu soovitab Eesti Loodusmuuseumi botaanik Jana-Maria Habicht korjata metsšampinjone vaid siis, kui neid kindlalt tunned.
“Paraku võib isegi väikese valge kärbseseene koguse söömine lõppeda surmaga. Seen sisaldab tervisele ohtlikke mürke amatoksiine, mis avalduvad salakavala viivitusega ja võivad viia nii maksakahjustuse kui neerupuudulikkuseni,” hoiatab Habicht, kelle sõnul on aga mõned tunnused, mille abil head söögiseent mürgisest eristada.
„Parima tunnuse leiad kübara alt. Valgel kärbseseenel on eoslehekesed lumivalged, metsšampinjonil helehallid või hallikasroosad, mis seene vananedes muutuvad tumedamaks kuni kohvipruuni või mustani välja. Hea nipp on lõigata kübar risti pooleks, et eoslehekeste toon valge seeneliha kõrval paremini näha oleks,” soovitab Habicht.
Samuti soovitab botaanik vaadata seente jalgu. Valgel kärbseseenel on jala ümber õhuke rõngas ja alumises osas kotjas tupp; metsšampinjoni rõngas on tugevam, jalg võib alusel olla küll muguljas, kuid tuppe ei ole.
2. Kasepilvik ja roheline kärbseseen – väliselt sarnased, söödavus ohtlikult erinev
Ka kasepilvikul on oma ohtlik teisik – roheline kärbseseen, kes kuulub maailma kõige mürgisemate seente hulka. Ainult kübara värvuse järgi neid aga eristada ei saa, sest nii rohelise kärbseseene kui ka kasepilviku toonid võivad varieeruda sõltuvalt kasvukohast, sademetest ja seene vanusest.
„Üldiselt on mõlemad seened rohelised, värvitoonid ulatuvad helerohelisest pruunikasroheliseni. Terane silm märkab siiski, et rohelise kärbseseene kübara serv on sile, samas kui kasepilvikul on see nõrgalt sooniline,“ selgitab Eesti Loodusmuuseumi bioloog Katerina Pesotski.
Kõige suuremad erinevused ilmnevad seenejala vaatlemisel. Bioloogi sõnul on rohelise kärbseseene jalal siksakiline muster, ümbritsetud triibulise rõngaga ning jala alusel on avar kotjas tupp.
„Kui tahad olla kindel, et tegemist on pilviku, mitte kärbseseenega, kaeva seen kogu jalaga maa seest välja ja veendu, et jala alusel ei ole tuppe või pole see jäänud maa sisse. Samuti pole pilvikul jala ümber rohelisele kärbseseenele iseloomulikku rõngast," lisab Pesotski.
3. Maitsva kännumampli ära tundmiseks piilu kübara alla
Kolmanda petupaarina toob Pesotski välja kännumampli ja tema surmavalt mürgise teisiku, jahutanuka. Eksimuste vältimiseks soovitab botaanik esmalt pöörata tähelepanu seene kasvukohale.
„Kännumampel eelistab kasvada suurte kobaratena lehtpuude kändudel või lamavatel tüvedel, korraga võib leida kümneid või isegi sadu seeni. Jahutanuka viljakehad on palju pisemad ja kasvavad enamasti üksikult või väikeste rühmadena ning neid leidub sagedamini okaspuude kõdunevalt puidult,“ kirjeldab bioloog.
Kahe teisiku kübarad on väga sarnased. Erinevused tulevad esile alles siis, kui piiluda kübara alla. “Jahutanuka eoslehekesed on helepruunid, kännumampli omad aga roostepruunid. Samuti on mõlemal liigil jala ümber rõngas, kuid rõngast allpool on jahutanuka jalg peenekiuline, kännumamplil aga turrissoomuseline,“ lisab Pesotski.
4. Kitsemampel ja sarnased vöödikud
Seenenäitusel on teisikutena kõrvuti välja pandud ka kitsemampel ja kühmvöödik – esimene kui laia levikuga vähetuntud hea söögiseen ja teine kui vähetuntud surmavalt mürgine liik. „Tegelikult nad nii väga sarnased ei olegi, ei kübara värvi ega muude tunnuste poolest. Küll aga kasvab kitsemampliga samades metsades mitmeid tundmatuid vöödikuid, mis võivad olla väga ohtlikud,” selgitab botaanik Jana-Maria Habicht.
Habichti sõnul kasvab Eesti metsades lausa mitusada liiki vöödikuid, nende seas nii suurepäraseid söögiseeni kui ka mittesöödavaid ja ohtlikke liike. “Samas ei ole meil vöödikute spetsialisti, mistõttu on see perekond meil vähe uuritud ja ka korralikke määrajaid pole välja antud,“ märgib ta. „See tähendab, et enamusele vöödikutest ei oska me isegi nime anda ja nende söödavust hinnata."
Kuidas aga kitsemamplit vöödikutest eristada? Kitsemampli kübar on mesikollane ja sageli hõbedase läikega, eoslehekesed beežid. Mõnedel vöödikutel võib kübar olla samas toonis, aga läige puudub ning eoslehekesed võivad olla väga erinevat värvitooni: valkjad, pruunikad, lillaka varjundiga. “Tundub pealtnäha lihtne, aga samas tuleb kübara tunnuste vaatlemisel olla ikka väga tähelepanelik, sest vihmase ilmaga võib ka kitsemamplil läige kaduda ning mõned vöödikud võivad samuti olla beežide eoslehekestega,” lisab Habicht.
Ka seente jalgadel on olulisi tunnuseid. „Kitsemamplil on kitsas, kuid korralik rõngas. Väga noorel seenel on rõngas veel kübara serva küljes ja kaitseb eoslehekesi, hiljem see rebeneb ja jääb jalale,“ kirjeldab botaanik. „Vöödikutel sellist rõngast ei ole. Noortel vöödikutel võib kübara ja jala vahel näha peeneid niidikesi, justkui ämblikuvõrku. Kui seen kasvab, rebenevad need ja jätavad jalale ebamäärase siidise mustri.“
Kui kahtled ära korja!
Kuna meie seenemaailm on kirev ja lai ning seal leidub ka igasugu ohtlikke tegelasi, tuleks iga seene määramisel jälgida kõiki tunnuseid kompleksselt, sealhulgas ka seene kasvukohta. Oluline on saada seen maa seest kätte täies ulatuses ja pöörata tähelepanu nii seenekübarale kui -jalale ning vaadata kindlasti ka kübara alla.
"Kui mõni tunnus on vähe märgatav, jääb segaseks või puudub hoopiski, siis on parem seen metsa jätta. Ja korjata ainult neid, kus kõik tunnused on üheselt ja selgelt olemas ja näha," rõhutab tänavuse seenenäituse kuraator Jana-Maria Habicht. "Loomulikult tasub enne metsaminekut käia läbi seenenäituselt, et selgeks teha või meelde tuletada, milliseid seeni korjata tasub ja millised tuleks kindlasti metsa jätta."
Veel tundmatutest söögiseentest ja nende mürgistest teisikutest saab rohkem teada 19. septembril Eesti Loodusmuuseumis toimuvatel loengutel, mida viib läbi bioloog Katerina Pesotski. Loengud toimuvad eesti ja vene keeles. Lisainfo ja piletid: https://fienta.com/et/o/loodusmuuseum.
Seenemürgistuste esmaabi
Mürgistusinfoliinile 16662 on tänavu laekunud juba 71 seenemürgistusega seotud kõnet, mida on pea sama palju kui mullu samal ajal. Kõige rohkem on eksitud surmavalt ohtliku valge kärbseseenega, aga tõsiseid mürgistusi on põhjustanud ka roheline kärbseseen ja vöödikud.
Mürgiste seente söömine tekitab erinevaid tervisekaebusi ning võib halvimal juhul lõppeda surmaga. Mürgistuse tõsiduse hindamisel on oluline teada, kui kiiresti pärast seente söömist sümptomid tekkisid ning millist seent söödi või arvati söödavat. Seenemürgistuse kahtluse korral ei tasu ootama jääda, vaid tuleb helistada kohe mürgistusinfoliinile 16662, mis töötab ööpäev läbi. Infoliin on anonüümne ning sealt saab täpsed juhised edasiseks tegutsemiseks.
***
Eesti Loodusmuuseumi 63. seenenäitus on avatud 21. septembrini iga päev kell 10-18 ning väljapanekut värskendatakse üle päeva. Kohapeal on võimalik metsast leitud tundmatuid seeni seenekonsultantide abiga määrata.
